Aiad omale ja teistele. Luuletaja, prosaisti, esseisti ja filosoofi Jaan Kaplinski mõtteid aiandusest

Eestis käinud prantsuse ajakirjaniku meelest on eestlased pidevalt mures selle üle, mis neist arvatakse. Eestlased, nagu paljud teised ida-eurooplased, kannatavad tugeva rahvusliku alaväärsustunde all ja palju sellest, mis me teeme, teeme näitamaks endale ja teistele, et me pole halvemad kui teised valged inimesed, et oleme euroopalikud. Ka aiad, aiakujundus on meil saanud üheks niisuguseks alaväärsustunde kompenseerimise viisiks. Mis minu meelest on muutunud ülekompensatsiooniks, jätnud hooletusse kodususe, hubasuse, traditsioonid, sünnitades selle asemel üksluiseid ja kõledaid, kuigi hästi korras hoitud, pügatud ja hoolitsetud pindu. Aedu ja maju möödakäijatele ja vaatajatele, mitte neile, kes seal elavad. Nüüd on ajad muutunud ja aeg on saanud rahaks. Mis tähendab seda, et ikka sagedamini osutub mõttekamaks osta puu- ja köögivili poest kui kasvatada seda oma aias. Millest annab tunnistust ka see, et uutes või uuendatud aedades on viljapuude-marjapõõsaste all juba vähem maad kui vanasti, köögiviljapeenraid näeb harvemini kui varemalt, see-eest on ikka rohkem näha aedu, mida võiks nimetada iluaedadeks. Seal kohtame kõiki iluaia olulisi elemente - ilumuru, lilli, ilupuid ja põõsaid, vahel ka skulptuure, päkapikkusid, kivirahnusid ja teeradu. Pilt meenutab veidi seda, mida võime näha ka mujal maailmas, näiteks Lääne-Euroopa koduaedades. Siiski ühe vahega. Nimelt on meie iluaedades vähem kodusust ja hubasust. Tartu äärelinna koduaed, olgu ta vana või uus, ei ole kaugeltki nii mugav ja varjuline koht kui näiiteks koduaed Inglismaal. Kui Jaan Pordi meelest (kes muuseas end Inglismaal aianduse alal täiendas) koduaed on osa kodust, siis meie äärelinna aiad seda enamasti ei ole. Seda ei ole kasuaed, kus kõik ruumi võtavad ära puud-põõsad ja peenrad, seda ei ole aga ka need pildiajakirjade eeskuju järrgi rajatud ja hoitud aiad, kus inimeste põhhitegevus näib olevat mootorniidukiga muruniitmine. Igatahes näeb neil ilumurudel harva lapsi või täiskasvanuid kõndimas-jooksmas võaõppimiseks ei sobi niisugune klanitud aed hoopiski: kõik looduslik - olgu võiililled, kimalased ja linnud hoitakse sealt hoolega eemale. Selline iluaed otsekui illustreeriks inimese hävitavat võitu looduse üle. Nii jääb mulje, et Tartus ja ilmselt ka mujal Eestis on aiad pigem osa tänavast, osa lagedavõitu linnamaastikust kui kodust. Seda rõhutab piirete, tihedate hekkide või kõrgete tarade puudumine. Inglismaal on aedade ümber reeglina hekid, kõrged tarad või sageli lausa kivimüürid. Sellise piirde taga tunneb inimene end ilma kärast ja liiklusest, niisamuti ka uudishimulikest pilkudest eraldatuna, saab elada oma elu. Suur osa linde tunneb end koduselt just veidi metsikus aias, kus on tihedaid põõsaid, suuremaid puid ja kõrget rohtu.   Pikemalt   http://jaan. kaplinski. com/opinions/tartuaiad. htm l   Mis on vahepeal muutunud?

Kirja pandud 2003. aastal. Aiad omale ja teistele. Luuletaja, prosaisti, esseisti ja filosoofi Jaan Kaplinski mõtteid aiandusest