Metsas ja niidul on toidulaud kaetud.

Söök puu otsas ja tee ääres

Esimesed söödavad taimed leidis Merimaa suurte vahtrapuude alt, kus tärkavad mahlakad vahtravõrsed. Näksimiseks sobivad pärnapuu pungad, tinktuuri ja tee tarvis kuivatamiseks on õige aeg korjata noori, veidi kleepuvaid kaselehti.

Tee äärest võib noppida raudrohu omapärase maitsega noori lehti. Raudrohuürti kasutatakse muu hulgas närvisüsteemi taastajana, 12 tundi külmas vees leotatud ja seejärel vannivee temperatuurini soojendatud raudrohuleotisega leevendatakse närvivalu.

Samas kasvavad ohakalehed, mis praegu pehme ja maitsev supimaterjal. Kes ohakaokkaid pelgab, võib need leheservadest ära lõigata.

Peeneks hakitud ohakalehed sobivad suurepäraselt suppi koos porgandi, selleri või pastinaagiga, lisada võib mõne kartuli või peotäie makarone, taldrikusse soovi korral keedumuna.

Meeldivalt värske ja ammu tuntud toidu saab noortest nõgeselehtedest kotlette valmistades: neli kuni kuus osa nõgeseürti valatakse korraks üle kuuma veega, kurnatakse ja hakitakse, lisatakse kuus kuni kaheksa keedukartulit, kolm sibulat, neli muna, soola-pipart ja meelepäraseid maitseaineid.

Jämedas jahus paneeritud kotletid praetakse nagu kotletid ikka. Samamoodi võib kotlette teha põdrakanepist.

“Nõgeses on Eesti taimedest kõige kõrgema struktuuriga valk, lähedasim loomsele valgule, sellepärast ta nii hästi kotletti ja suppi sobibki,” seletas Merimaa ja tõepoolest, tema tehtud nõgesekotletil pole mingit “murumaitset”, pigem on raske end veenda, et selles tõhusas lõunasöögis pole kübetki liha.

Taim ravib ja toidab

Paiselehe- ja takjalehtedest soovitab Merimaa teha “kapsarulle”. Paiselehe kohta ütleb rahvatarkus: “Enne poeg, siis isa”, vihjates sellele, et taim õitseb enne lehtede ilmumist.

“Õieenergia on väga tugev ja puhas,” seletas taimetark ning soovitas matkalistel korjata kuldseid paiseleheõisi väeka köhasiirupi valmistamiseks. Praegu kollendavad niiduservad veel nurmenukkudest, mis sobivad ühtviisi nii teeks kui salatiks, eriti krõmpsuv ja maitsev on nurmenukulehe valge alaosa. Üks nurmenukuleht katab inimese päevase C-vitamiini vajaduse.

Lehesalatisse võib lisada kortslehte, metsmaasikalehti, põdrakanepi noori võrseid, karedat varemerohtu (Symphytum asperum).

Põldosja kevadvõsudelt tasub raputada eostolmu, mida kasutatakse haavade ravimiseks. Ränirikkaid võsusid võib keeta nõrgas soolvees ja süüa nagu krevette.

Varsti on kõik kohad täis võililli. Võilille avanemata õienutte veeretatakse õlis ja jahus ning röstitakse pannil.

Merimaa peenardel kasvab Siberi ja laialehine lauk, mida tavapärase karu- ja murulaugu kõrval mõnus toidusse hakkida. Juba on mullast nina välja pistnud lõhnav teetaim sidrunmeliss, jõudu andev kollaste tolmukatega üheksavägine ja kollane emajuur, mille tinktuur ravib raskesti paranevaid haavu.

Delikatessid koduaiast

Merimaa kiidab sparglit, mille delikatessina tuntud võrsed püsivad värsked vaid mõne tunni. Spargli teeb eriti kasulikuks võime siduda ja organismist välja viia tööstuslikke säilitus- ja värvaineid.

Veel kasvavad taimetarga peenardel nõiakartulid ehk mugul-nõianõges (Staffis affinis Bunge), mille spiraalmakaroni kujuga juurepaksendeid tarvitatakse toiduks värske salatina või marineeritult. Söögiks sobib isegi läänekollakas, selle vähenõudliku taime võrseid keedetakse nõrgas soolvees minutike, et varreosa pehmeneks.

Nõgesekotlettide kõrvale valmistas perenaine salati karedast varemerohust ja nurmenukuõitest-lehtedest. Salatikastmeks piisab õlist, mis aitab vitamiine ja toitaineid taimedest omastada. Sellele lisatakse midagi haput, näiteks sidrunimahla, pisut soola ja maitse tasakaalustamiseks miskit magusat.

Igaüks võis veenduda, et hea õlikaste muudab salatis suurepäraseks pisut harjumatu maitsega taimedki. Loomulikult tuleb ise metsa-põllule minnes korjata ainult neid taimi, mida kindlalt tuntakse.

http://pluss.parnupostimees.ee/437020/metsas-ja-niidul-on-toidulaud-kaetud